Y galerii arhiiv: November 2006

ÕPETAJATE TUBA TARTU ÜLIKOOLI Y-GALERIIS

Kunstigaleriisid ei avata Eestis igapäev, tavapärasem on uudis mõne eragalerii sulgemisest, likvideerimisest, allaandmisest massimaitsele e. turujõududele ( loe: butiigistumine ). Näiteid pole vaja kaugelt otsida - siinsamas ruumides tegutses ju kunagi särava kuraatori ja isikupärase programmiga Legend galerii, mitte kaugel sulges ülemöödunud aastal uksed Sebra galerii, Raekoja platsil likvideerus non-profit galeriina Rüütli galerii ja

asemele tuli vähenõudlikumale maitsele orienteeritud salong.

Tartu Ülikooli käitumine sellistes tingimustes kunstitundliku metseenina ( aga seda ühe non-profit näitusepinna /taas/avamine kahtlemata on ) on igati tervitatav, niisamuti nagu Tartu linnavalitsuse-poolne toetus ( mis õigupoolest on ühe omaaegse lubaduse - asutada nn. linnagalerii - veidi teisenenud realiseerumine ).

ÕPETAJATE TUBA on omamoodi aruandlus tööandjale, alma materile ja

neile, kes Eesti kunsti konteksti valdavad, üllatav tõdemus kui representatiivne ja mitmetahuline õpetajate tuba Tartu Ülikooli Kunstide osakonna maalikunsti õppetoolil on.

Jüri Kase ( s.1949 ) geomeetrilised abstraktsioonid kuuluvad juba aastaid meie kunsti klasssikasse, näitusel sekundeerib 2003.a valminud väikeseformaadiline Valguses ja varjus Kase suureformaadiliste figuraalsete lahendustega. Anne Parmasto ( s. 1952 ) abstraktse ekspressionismi kaanonitele vastavatel värviintensiivsetel maalidel on pinge läbi jõhkrate, erootilise varjundiga plahvatuslike lahenduste kruvitud maksimumini.

Jaan Punga ( s.1948 ) 2000.aaastal valminud Maastiku filosoofia ja Öine vihm esindavad näitusel maastikulise alge tõlgitsust meie nüüdiskunstis. Punga on kunstnik, keda 1970-ndatel identifitseeriti hüperrealismi traditsioonilise, nn. natuuritruu laadi ortodoksse esindajana.

Stilistika mõttes on ta aastatega jäänudki pendeldama kuhugi hüperrealismi ja seda kustutava scratsh-i vahele, maalitehnilise poole pealt on teda alati paelunud eksperimenteerimine faktuuridega.

Kristel Kink ( s. 1968 ) esindab uut videokunstnike põlvkonda, graafikuharidusega kunstniku Avamine uurib läbi anonüümse ja impersonaalse vägagi personaalseid ja märgistatud emotsioone. Rauno Thomas Mossi ( s. 1977 ) elegantne salongimotiiv mängib teadlikult camp-i ja kitshi piirimail, testides sellisena pigem vaataja eelistusi.
Toomas Tõnissoo( s. 1973 ) ja Kadri Kangilaski ( s. 1972 ) esindavad veidi teistsugust koolkonda ja mõtlemist Eesti nooremas kunstis, nende neofiguratiivsuses on lillelapselikku sõltumatust, teadlikku kõrvalevaatamist

modernistliku kogemusest. Väga optimistlik seisukoht ja vaatepunkt pragmaatilisele ja asisele eesti elule. Tõnis Paberiti ( s.1952 ) installatsioonid on suure sotsiaalse mahutavuse ja kõlaga. Tema liiva-maalid

toovad meelde omaaaegse arte povera käigud, pseudo-ajaloolised installatsioonid loovad aga uusi tulevikumälestusi kitshinäljas väikekodanlusele, mängides osavalt publiku kvaliteedi-ihalusega.

Jaan Elkeni (s. 1954 ) autobiograafilist ainest kasutav töödekolmik on sarjast Mälumäng, maalituna 2004.aastal on käesolev näitus tööde esmatutvustus. Kunstnik lähtub teesist et personaalseid mälufaile ei saa alateadvusest kustudada, visuaalset atraktiivsust lisab põlatud nõukogude aja poweri-ga regaalide taaskasutamine ja kolikambrist väljatirimine, omamoodi ajaloo rewriting.

Jaan Elken

TÜ maali õppetooli professor,

näituse kuraator

A saal