Y galerii arhiiv

Luarvik Luarvik “Ma olen tsitaat”

Andres Lõo: tsitaat kui tühik

Mihkel Kleis: tsitaat kui täisik

Ki wa: tsitaat kui teisik

kollaazh-assamblaazh-hommaazh

ruum-heli-tekst

karsumm-kaja-vaikus

psühhoakustika-mikromakro- edasi

tsitaat-laen-lõpmatusest

Kui visuaalkunstnikest kodanikud Lõo, Kleis ja Ki wa kunagi üldse kohtunud on, siis võib-olla hotellis nimega Hukkunud Alpinist, ruumis, kust saab minna sõnade ja tähtede vahele, kus on juba möödutud personaalsetest ja kultuurilistest arhetüüpidest, kus tegevus allub veel ainult nn edasi-printsiibile.

Heli loojatena on nende härrade kogunemispunktiks igavesti ambivalentne persoon Strugatskite kultusraamatust: on ta võõras, robot, tulnukas, vaimuhaige, „surnud mees“ – lõpmatuse zeniidist lähtuva kiire tulipunkt. Jah, te tunnete teda, see on hr Luarvik L. Luarvik, kelle nime oma avant-rock grupile esmase ühisnäituseni jõudnud noorkunstnikud laenasid. See laen ei kuulu tagasimaksmisele (pigem edasi), see tsitaat on võetud ja kinnitatud ühte ida-euroopa väikeriiki, kus huvitute pilkudega inimeste vahel karjatab aegajalt värviline panter Kleisi assamblaazhilt, kaigub telemonitoridest läbitulvav universaalne tühjus Lõo maalilt või lajatub obsessivne hüüdlause Ki wa foto-montaazhilt.

Nihilistlikke autoripoose ühendab plakatikunstipärane ekstsentrilisus, mis metafüüsilises mõttes on üllatavalt laia haardega. Nimetagem seda mikromakro origamiks.

Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või alg-ilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest.

Ki Wa

Inspireerinud on barokk, kui universaalne mõiste küllusefetishismist kunstis. et seda mõista ei pea tingimata minema 17.sajandisse. barokk avaldub pidevalt ja üha uuesti läbi eri ajastute vaatamata kas ta haakub hetke trendidega või mitte, st. alati on võimalus teda mingi muu taustsüsteemiga siduda.

mul meeldib oma töid teha nii, et jääks mulje nagu peituks neis sügav jutustus, kui vaataja leiab neist mingi loogilise stoori, siis on hästi, sest mina ei tea täpselt millest ma jutustan. tegelikult ma ei püüa ega tahagi seda täpselt mõista, sest siis kaoks sealt müstiline võlu, ilmselt ongi tegemist mingite psühhoanalüüsi abil lihtsalt lahtiseletatavate banaalsete komplekside, hirmude ja ihadega. ma lihtsalt imen alateadvusest välja intrigeerivaid kujundeid ja kombineerin neid omavahel. see ongi väga lühidalt kõige olulisem, kõik muu - võimalikud viited kaheksakümnendate või seitsmekümnendate esteetikale pole primaarsed, need käivad lihtsalt minuga kaasas kuna olen selle ajastu laps ja eks lapsepõlve mälestused jäävad ikka kummitama, samas koguneb visuaalset infot pidevalt juurde ja see seguneb eelnevaga jne. seda küll, jah, et ma ei loe artforumit et hoida nö. kätt aja pulsil, pigem "aja pulssi" siis juba, kuna mul meeldis selle oma aja kohta eesrindlikult läänelik kujundus.

Mihkel Kleis

ANDRES LÕO on näitusel küll esindatud vaid kahe maaliga, mis kunstniku "alfaperioodi" tähistavad - mis aga oma arhetüübiotsimises ja lihtsuses on platvormiks ja sidujaks kogu kunstniku loomingule. Välja on pandud ka üks found object taies. Lõo loomingut iseloomustabki lähenemine minimalisminurga alt, metapinna paljusus ning algheli otsingud suvaliste tähistajate kosmosest.

Andres Lõo

MUUSIKA-, KUNSTI JA SÕNAMEISTRID LUARVIK LUARVIKUST RÄÄGIVAD ISE

2.—15.veebruarini on Tartu uues (Tartu Ülikooli) galeriis Y üleval Eesti noorema põlvkonna kunstnike Kiwa, Mihkel Kleisi ja Andres Lõo maali, assamlaazhi, siiditrüki ja heliinstallatsiooninäitus “Ma olen tsitaat”. Neid kolme on seni ühendanud rock-ansambel Luarvik Luarvik, aga ka kirg teooriate ja nende loomise vastu. Pole siis ime, et nii mõnigi kord ei mõisteta neid õieti. Ka käsitletav näitus pole pääsenud arusaamatustest. Aga laskem kunstnikel endil rääkida.
Olete seni vähemalt üheskoos tuntdu kui muusikud ansamblist Luarvik Luarvik, kuigi kõik juba pikemat aega olnud. Kas see on teie esimene ühsinäitus?
Kleis: Varem on ühise näituse plaane möödaminnes arutatud küll, kuid see on jah tõepoolest esimene.
Lõo: Ja ma imestan, et sellist varem ei ole korraldatud. Mõtteviisi järgi oleme juba mõnda aega midagi hoopis laiemat, kui lihtsalt bänd. Pigem mingi projekt või "keegi kolmas, kelle teos saab kokku ühine teadvus". Sünergiline väli väreleb kõigis suundades ning raam "Luarvik Luarvik" rebeneb. Osa sellest on nähtav aadressil www.looming.org, ehkki teiste nimetajate all.
Pealtnäha on teie kunstikeel üksiti väga erinev. On teil mingeid ühiseid kunsti-ideid ja kui siis millised?
Ki wa: Kümneaastasena oli probleem, et pole õigeid inimesi kellega bändi teha, -ja võib öelda et peale punk'i ei teadnud ma sotsiaalsetest nähtustest, avangardist või helide mentaalsest paralleelväljast midagi, raadiost tuli ju crap'i, õnneks olid raamatud, ehitasin telefonimkritest ja lõuna eesti mänguasjakauplustes saada olnud "instrumentidest" suhteliselt primitiivseid elektroonilisi-mehhaanilisi konstruktsioone. Mäletan kuidas lõhkusin Taagepera haigla taga vanu päevavalguslampe, ise teadmatuses oma teo keskkonna- ja ühiskonnakahjulikkusest, endal ainuke mõte peas: kuidas saaks just sellist heli lindistada ! Ja siis selle lindistusega edasi töötada. Täpselt nii: edasi. Nüüd on kõik uksed avatud ja süsteemid töötavad normaalselt, et luua salvestustehnika ja raaliprogrammide abil "tõelist" maagilist muusikat, molekulariseerida ürgheli omamoodi süntaksivälises "mõttesüntesaatoris", kuigi "üleüldine" tendents on pigem hägusele müstilisele ebamaisusele.
Kleis: Naljaga pooleks ühendab meid see, et oleme kõik suured individualistid ja ei astu mingisse kompromissi loomingu osas. Selles mõttes on meil tegelikult üsna suuri erimeelsusi, aga noh ega ei ole kunagi püüdnud pingutada ka et niisugust üksmeelt saavutada. Tähtis on säilitada oma tõekspidamisi. Teeme täpselt seda mida me ise tahame ja kunsti või muusika abil on seda üsna kerge teha, kui eesmärgiks on eksperimenteerimine.

Lõol on näitusel väljas kaks minimalistlikku maali: "Artist" ja "Altar". On sellel A-kesksusel mingi idee taga?"Altaril" on kujutatud digifotopixelrastris televiisoreid, kas on see seotud popkunsti "ürgsete" motiividega nagu meedia jne?
Lõo:Äratundmine "kunstnikuna" tuli läbi segaduse ja suubus lihtsusse. Lihtsaimaks enesemääramisviisiks sellel ajal (2001) sai täht "A" ning kõikvõmalik sellest nõrutatud tõlgendus. Sealt ka üks minu pseudonüümidest - A nagu alfa. Tegelen muuhulgas video ja heliga, meediateemaga ning eesmärgiks on jabur püüd ambivalentset selgesse tõlkida.

Ki wa: Andres Lõo pilt "Altar" oli enne näitust 14 kuud ainuke mööbliese Tallinnas, sain aru et tegu on nn lõpmatusse vaatamise telekatega. Küsimus kas tegu võiks olla ka planeetide või veepiiskade või akendega, ei esine Lõo A- märgiga meemis.

Lõol on väljas ka samuti suhteliseltminimalistlik installatsioon "Hommage a Kaarel Kurismaa". Mis suhted Kurismaaga?
Lõo: Kurismaa aga lingib läbi Metabori (vt. www.looming.org/et/toimunud). Kummardan Kaarel Kurismaale nagu Duchamp'le
Kiwa: Metaborist oli üks tekst ajakirjas Muusika 11/03, see on ka looming.org'is olemas. Kurismaa -kui härrad minuga nõustuvad-, võiks öelda, et see mida me siin ja praegu teeme ja et me üldse teeme, on suures osas seotud mõningate tema helisid tilkuvate seaeldistega, kus avastatakse end seismas põlluveeres, käel kompass.
Mihkel, sul on väljas seeria moodsatest materjalidest ja mänguasjadest tehtud isekujundatud vappide seeria “Legend Mihkel Kleisist”.
Kleis:Seeriat tehes olin huvitatud heraldikast ja fantasy art'ist,kui kunstivaldkondadest mida vaatamata oma atraktiivsusele ei ole kunagi peetud nö. tõsiseks kunstiks. Leidsin heraldikas mitmeid ühiseid jooni popkunsti ja sürrealismiga. Lähtusin sellest et vapp koosneb rüütliromantilistest põhiväärtusi kujutavatest märkidest, need on esitatud läbi psühhoanalüütilise kõverpeegli ja tervik on kujundatud kui popilik plakat.
Veel on väljas omapärased justkui pehmed assamblaazhid, mis justkui vihjavad aegadele kusagil 17—19. sajand, kus vanad müüdid-legendid polnud veel surnud aga jumalaid juba tapeti, teadus arenes ja tuli Darwin. Sa ise oled rääkinud oma barokiteooriatest.

Kleis.Inspireerinud on barokk, kui universaalne mõiste küllusefetishismist kunstis. et seda mõista ei pea tingimata minema 17.sajandisse. Barokk avaldub pidevalt ja üha uuesti läbi eri ajastute vaatamata kas ta haakub hetke trendidega või mitte, st. alati on võimalus teda mingi muu taustsüsteemiga siduda.
Mul meeldib oma töid teha nii, et jääks mulje nagu peituks neis sügav jutustus, kui vaataja leiab neist mingi loogilise stoori, siis on hästi, sest mina ei tea täpselt millest ma jutustan. Tegelikult ma ei püüa ega tahagi seda täpselt mõista, sest siis kaoks sealt müstiline võlu.Ilmselt ongi tegemist mingite psühhoanalüüsi abil lihtsalt lahtiseletatavate banaalsete komplekside, hirmude ja ihadega. ma lihtsalt imen alateadvusest välja intrigeerivaid kujundeid ja kombineerin neid omavahel. see ongi väga lühidalt kõige olulisem, kõik muu - võimalikud viited kaheksakümnendate või seitsmekümnendate esteetikale pole primaarsed.

Kiwa, seleta lahti näituse pealkiri "Ma olen tsitaat".
Kiwa: Kogu maailm on meie ühisnäitus, nullist laenatudud tsitaat. Andres Lõo, tsitaat kui tühik, Mihkel Kleis, tsitaat kui täisik, Ki wa: tsitaat kui teisik.
Galerii nõukogu eemaldas seeriast kaks tööd, kartes lastepornosüüdistusi. Sinu kommentaar.
Artist Unknown: Teeskleme tagasihoidlikkust. See oli töögrupi ühine otsus. Ühe kutseliidu president LÕHKUS salaja meile siiani teadmata isiklikel motiividel näituseinstallatsiooni, tõestamata andmetel olevat ta apelleerinud nõukogu otsusele. Ühel pildil olid seal kaks riietatud figuuri, poiss ja tüdruk ka. Tegu polnud ka isehakanud breneriga, kõik toimetati ööhämaruses ja varjati meedia eest. Olemuslikult erinevatest diskursustest on nüüd siis saanud ristuvad paralleelid! Mõneti kummastav: tõstatades küsimuse, kuidas on ühendatud nihe ja süütuse masinad, saime tagasi küsimuse, kuidas on korrelastsioonis eetiline kunst ja kutse-eetika. Protokunsti lauseks on ju ikkagi autistlik kapital, seepärast on olemuslikult "nähtavakstegev", kui seda sotsiaalsetesse ja "madalatesse" segatakse või kui see ametnikel vuntsi kikki ajab. Sest seal jõutakse ju ainult primaarsete opositsioonideni: "kole" muusika, "tuppa sobimatu" pilt, "segane" tekst. Ikkajälle jõuame edasi omamoodi alglauseni: miks Olaf, kui ta on nukk, tantsib palju inimlikumalt, kui inspektor?
Kunstinäitus ikka ei ole ju mingi järjekordne kultuuripreemiate või pidurite show, kus võib vabalt vahtu suust välja ajada ja veidi friiki panna. Võibolla mõjus vägivallavastane plakat kirjaga "Järgmises elus sünnid sa rotina" tõesti liiga metafüüsilise hardcorena neile nii-ütelda "pilves" kunstiinimestele. Kogu näitust me ei sulgenud, objekti "Kummardus Kaarel Kurismaale", nagu ka "Lõpmatusse vaatavaid monitore", assamblaazhe ja kollaazhe võis vaatamas käia ikka lõpuni! Pildid koos installatsiooni helimaterjaliga avaldatakse klubi Tallinn häälekandjas "Noorte Hääl", muude materjalidega saab, nagu ikka tutvuda e- zine'is looming.org Ja paranoia-ahel jätkus: järgmisel päeval keelati pealinna suurima eragalerii poolt paar aastat töös olnud robot-elektro/future elektronica festivali ja raamatu eelpresentatsiooni üritus, soov oli Ole geniaalse näitusega sünesteesia-platoo luua. Koos partneri Hendrik Kaljujärvega, kes on tuntud ka kui rahvusvaheliselt arvestatav elektroartist Ropotaator, lubame muidugi subkultuuri lippu kõrgel hoida ja seda mitte Nike'le homme maha müüa.
Mis raamatuga on tegu ja kas festival jääb toimumata?
Ki wa: Raamatut "Roboti tee on nihe" hakkasin kavandama ja eeltekste koostama millalgi [praeguse Forseliuse] kirjandusklassi ajal, on ju selge, et totaalset raamatut kirjutatakse kauem kui eluaeg, noh, maagilise neljateistkümne aastaga õnnestus hakkama saada (naeratab). Uue kirjastajaga sujub koostöö hästi, poleks oodanudki, et ka ida-sado-euroopas võib professionaalseid kultuurimasinaid olla. Festivali avaüritus -kuna tegu on ilma eelarveta asjaajamisega- lükkub edasi, väikese temaatilise programmi esitlen ilmselt 21 veebruaril klubis Tallinn.

Kiwa ja Lõo on tegelikult Tartust pärit, kuigi viimastel aastatel pigem Tallinnas tegutsenud. Kuidas vanas kodulinnas tundub?
Ki wa: Vaikne ja meeldiv nagu siin Eestis ikka. Päikest kõigile! Isegi siis, kui ütleme või arvame end kehastavat ainult tingimatut armastust või tühjust või alg-ilmutust, oleme me tsitaat ja seda mitte ainult kultuurilises mõttes või üldkeele süntaksi siseselt. Alateadvuse kapital on tsitaadid, psühhoakustika on visuaalide muusika, kõnepult , mis häkitud siia planeedile tähtede ja interpunktsioonimärkide vahelisest vaikusest.
Lõo: Alati on rõõm "tagasi tulla". Tartu ei lase endiselt ennast paika panna. tänan tähelepanu eest.
Luarvik Luarviku tulevikuplaanid?
Kiwa:Teeme praegu kõik kaastööd mikrokirjanduse antoloogiale "Kangelas-ema toitepiim". Kuna teen praegu The Aluminium Groupile MTV-videot, siis tekkis mõte Luarvik Luarviku äsja sissemängitud materjal anda miksimiseks legendaarsele post-rocki produtsendile John Mc'Entire'le.
Lõo: Uueks ühisnäituseks on Luarvik Luarviku kolmas helikandja, mille salvestused praegu käivad. Samas, nagu see nii sobiv "ma olen tsitaat-kontsept" ütleb, me tsiteerime iseennast, keskkonda, teineteist - oleme läbipõimunud ja viibime pidevas ühisnäituses. Kõik see ei mahu galeriiseiinte vahele..
Küsitles MARGUS KIIS

A saal